Jalgarattast on saanud nutika inimese signatuur: vähem saastamist ja rohkem mugavust
Jalgratas on täna tähtsam kui kunagi varem. Rattaid on alternatiivse liikumisvahendina tööle käimiseks soovitatud juba aastakümneid, kuid tihtipeale on need soovitused olnud pigem idealistlikud lootused, mitte praktilised nipid. Paljudes linnades ei olnud veel kolmkümmend aastat tagasi jalgrattaga liiklemine mõeldav, kuna selleks puudus vajalik taristu ja mis seal salata – ka suhtumine.
Tänaseks on nii tarbijad ise kui ka meie linnavalitsused jõudnud arvamusele, et päris kõikvõimsad autod ikkagi pole ja üha enam hakkab selgeks saama, et kui tahame tulevikus linnas mugavalt ja tervelt elada, tuleb isiklikele autodele alternatiive leida, millest üks parimaid on vaieldamatult jalgratas, olgu ta elektriline või tavaline.
Nutika inimese märk
Kiire autostumisega käis kaasas mentaliteet, et auto on igapäevase elu lahutamatu osa ja isegi staatuse sümbol – mida võimsam ja kallim, seda parem! Tänaseks on see suhtumine aga vaata et pea peale pööratud. Jalgrattast on saanud staatuse sümbol hoopis keskkonnateadlike ja iseenda ning teiste tervisest hoolivate inimeste jaoks. Võimest linnas ilma autota hakkama saada on saanud asi, mille üle uhkust tunda.
See tähendab, et jalgrattaga liigeldes ei pea olema ökosõdalane, kes paadunult autosid vihkab. Pigem on jalgrattast saanud mõistliku ja nutika linnainimese märk, kes laveerib linnakeskkonnas (ja ka linnast väljas!) suurepärases tasakaalus erinevate transpordivahenditega – vahel autoga, teinekord bussiga ja tihti jalgrattaga.
Nimelt on viimase paari aastakümnega selgeks saanud, et pideval autoga uhamisel on rohkem miinuseid, kui jõuab kokku lugeda. Ühelt poolt on tegu äärmiselt keskkonnakahjulike masinatega, mis ei nõua mitte ainult ääretult suurt energia- ja ressursikulu ehituse käigus, vaid kulutavad – enamasti fossiilset! – kütust ka kogu oma eluea vältel. Aeg ajalt on see mõistlik ohverdus, kuid kuskilt jookseb piir, mis tasuks endale selgeks teha.
Võrreldes veidi uhkema süsinikkiust raamiga jalgrattaga kulub ühe auto tootmiseks üle 10 korra rohkem energiat. Ja see on ainult tootmisega seonduv energiakulu. Lisaks auto enda tootmisele nõuab oluliselt suurem masin ka palju suuremat investeeringut infrastruktuuri. Kui mõelda energia- ja ressursikulule, mida autoteede ehitamine nõuab, siis on jalgrattad oluliselt vähem nõudlikud nii ruumi kui muu osas. Rattateed on seevastu väiksemad, kuluvad vähem ega nõua nii meeletut hooldust.
Rattateedesse investeerimine on linnade jaoks tegelikult tulus investeering ka pikemas perspektiivis. Mida rohkem inimesi jalgratastega sõidavad, seda väiksem on vajadus uute parklate ja autoteede jaoks. Samuti väheneb olemasolevate teede koormus, mis omakorda tähendab väiksemaid hoolduskulusid. Seega panustavad kõik jalgrattaga liiklevad inimesed mitte ainult sellesse, et loodusressursse jääks rohkem alles, vaid aitavad vähendada ka vajadust pidevalt autode jaoks uusi teid rajada ja remontida.
Ei ole vist keeruline näha, miks jalgratas üha enam teadlikke ja teistega arvestavate inimeste sümboliks on saanud? Ja see kõik on ainult rahaline külg.
Tervislik nii sulle kui sind ümbritsevatele inimestele
Kes veel ei teadnud, siis rattasõit mõjub hästi ka tervisele. Glasgow’ ülikooli uuringus leiti, et jalgrattaga tööle käivatel inimestel on 45 protsenti madalam vähirisk ning 46 protsenti väiksem südamehaiguste risk. Samuti leiti uuringus, et erinevalt näiteks jõusaalis käimisest ei nõudnud jalgrattasõit peale harjumuse tekkimist inimestelt tahtejõudu – see muutus väga loomulikult igapäevaseks tegevuseks. Seetõttu pole ka imestada, miks on rattad viimastel aastatel nii populaarseks muutunud.
Eriti populaarseks on Euroopas saanud elektrilised rattad – alates 2013. aastast on nende müük ainult kasvanud ja kui näiteks Saksamaal oli juba 2019. aastal iga neljas jalgratas elektriline, siis aasta varem moodustasid elektrirattad Hollandis üle poole kogu jalgrattaturust. Elektrilised rattad kombineerivad teatavasti jalgratta ja elektrimootori kaks parimat külge – keskkonnasäästlikkuse ja mugavuse.
Hoolimata sellest, kas istumise all on elektriratas või tavaline on kondimootor, on jalgrattasõidu mõju märkimisväärne ka inimeste vaimsele tervisele. Suurbritannias läbi viidud uuringus vastasid 91 protsenti inimestest, et rattasõidul on nende vaimse tervise jaoks oluline või väga oluline mõju. Kui lisada sinna juurde mugavus ning positiivne mõju füüsilisele tervisele, on selge, et aeg-ajalt sadulasse hüppamine on mõistlik otsus. Kui lisada asja juurde ka laiem ökoloogiline vaade, muutub jalgrattasõit veelgi iseenesestmõistetavamaks.
Kui jätkame oma jalgrataste ja autode võrdlusega, siis ei pea olema teadlane, et mõista, kuidas panustavad jalgrattad puhtamasse loodusesse. Kütust põletades paiskame õhku inimestele ja keskkonnale kahjulikke CO2-heiteid, mis ei hävita mitte ainult keskkonda ja isegi meid ümbritsevaid hooneid, vaid põhjustab näiteks Suurbritannias aastas umbes 40 000 inimese surma. Autodest tulenev kehv õhukvaliteet on ka põhjus, miks paljudel linnalastel astma tekib.
Jalgratas, olgu ta elektriline või tavaline, ei erita teatavasti mingeid heitgaase. Seepärast on tegu praktiliselt ainsate päriselt süsinikuvabade sõidukitega, mille kasutamine aitab otseselt nii heitgaase kui ka kütust säästa. Hinnanguliselt võiks iga päev 10 kilomeetrit edasi-tagasi tööle sõites vältida aastas 1500 kilogrammi kasvuhoonegaaside õhku paiskamist. Kui aga see tundub liiga suur töö, siis annab märkimisväärse võidu juba see, kui eelistada jalgratast tipptunni ajal liiklemisel.
Kõigega võib sõita, aga mõistlikult
See kõik ei tähenda, et jalgrattast peaks iga inimese jaoks saama ainuke transpordivahend.
Autodel, ühistranspordil ja ka lennukitel ning laevadel on oma roll meie kõigi elus ja mõistlikult kasutades aitavad need meie elu mugavamaks muuta ja viia meid sinna, kuhu varem ainult jala või hobusega pääses. Küll aga võiksime endale tunnistada, et mingil hetkel läks autode “mõistlik” kasutamine veidi käest ning mugavus hakkas üle trumpama eeltoodud miinused, mis toona veel nii käega katsutavad polnud.
Nagu näha, on lahendus õnneks varnast (või õigemini kuurist) võtta ega nõua suurt investeeringut või muutust. Jah, rattaga tööle käimine on kindlasti elustiili küsimus ja nõuab teatud harjumist, ent see ei tähenda, et kõikidest teistest transpordivahenditest peaks loobuma. Tava- või elektrirattaga sõites võid lihtsalt avastada, et nii autot kui muid vahendeid saab hulga mõistlikumalt kasutada.
Näiteks peetakse autode eeliseks tihti mugavust, kuid kui mõelda sellele, et autoga ükskõik kuhu sõites tuleb arvestada parkimise, liikluse ja marsruudiga (rattaga saab tihti otseteid võtta), siis tihti saab linnas jalgratta ja ühistranspordiga hoopis kiiremini liigutud. Ja seda isegi pikemaid vahemaid läbides ja eriti tipptundi ajal, mil enamik juhte oma närve ummikutes kulutavad.
Linnadevaheliseks liikumiseks on aga olemas rongid ja liinibussid, mille piletihinnad on oluliselt odavamad kütusele kuluvast summast ja mis viivad tavaliselt otse linnakeskustesse, kus kõik vajalik on jalutuse (või rattasõidu!) kaugusel. Muidugi nõuab see veidi planeerimist, aga kui arvestada, kui kaua meil keskmiselt juhilubade tegemiseks ja linnatänavate selgeks õppimisele kulub, siis ei ole endale sobiva bussiliini internetist leidmine tegelikult võrrelda.
Kadunud on ka argument, et jalgrattaga pikemate vahemaade läbimine on füüsiliselt liialt väsitav või ebamugav. Kaasaegsed elektrirattad on piisavalt võimsad, et sõita mugavalt kiirustel 25 km/h ja enamgi, ent ei saasta sealjuures keskkonda. Kui sa meid ei usu, siis võid selles ise veenduda ja ennast tasuta proovisõidule registreerida!
